Header Image

Krista, Raivo ja Mihkel Sildoja

Krista ja Raivo Sildoja on rahvamuusiku musternäidised. Õppinud nii kodumaist kui ka teiste rahvaste kultuure, tunnevad muusikat süvitsi, on palju reisinud ja maailma näinud, õpetavad teisi ning kasvatavad oma lapsi rahvakultuuri vaimus.

Viiuldajad Krista ja Raivo olid Sabatantsul mängimas juba kõige esimesel festivalil 2012. aastal. Esinejate hulgas pole neid küll mõnda aega olnud, kuid Sabatantsu tegemisi on nad hoolega jälginud ja kaasa elanud. Krista ise tunnistab, et tee Tallinna on pikk ja põhiline fookus läheb 24/7 Moostes oma isikliku rahvamuusikakooli pidamisele, kuid ka laagritele, kursustele ja ettekannetele, kuhu kutsutakse. Raivo aeg kulub väikekannelde ja hiiu kannelde valmistamisele. Varasemad mitmed ansambliprojektid on ajalukku jäänud ja nende asemele on tulnud vanade pärimuspalade noodistamine ja kogumikele kaasa aitamine. Äsja on valminud täiskasvanud rahvapilliõppijatele suunatud e-õpik.

Sildojade pereprojekt Mooste Rahvamuusikakool eristub selle poolest, et nad ajavad taga ja jagavad tarkust, kuidas olla külapillimees ja mida kõike selleks vaja. Nende filosoofia on, et rahvamuusikul peaks lisaks meisterlikule pillioskusele olema ka oskus igas olukorras hakkama saada, nii rõõmsas kui ka kurvas hetkes – kuidas olla ja mängida peol, laval, pargis, matusel või tantsuks. Kuidas olla avatud, inimlik ja empaatiline, pakkuda ja saada vastu seda, mida käesolev hetk muusikult nõuab ja talle vastu pakub. Tõdemus on, et sellele pole ühte kindlat vastust ega valemit. Tõele on võimalik lähemale jõuda kultuuri süvenedes, austades eelkäijate panust, nende isikupära ja proovides olla seda väärt. Krista unistustes on igal pillimehel oma stiil ja nägu, kus silmad kinni kuulates on võimalik ära tunda, kes parajasti mängib, kuid seejuures on äge, kui kohalikud muusikud annavad kokku oma piirkonna ja Eesti rahvamuusika oma näo. Sedasi on ka Raivo meisterdatud pillid autentsed, olles väga sarnased vanadele pillidele, kuid siiski omanäolised ja eristuvad, uuendatud vastavalt kaasajale.

Krista tunnistab, et tantsuks mängimine on eriline oskus ja teistmoodi, kui kuulamiseks mängimine. Tavaliselt aitab tantsuks mängimisele kaasa, kui ka ise tantsida. Raivoga pole nad kumbki ise suuremad tantsupõrandal keerutajad, kuid siiski otsivad muusikast tantsijaga kontakti, lastes ka laval seistes tantsu enda kehast läbi, tunnetades ja otsides, et nende muusika järgi oleks hea tantsida ja võnge kannaks tantsijat. Tantsuks mängimist pole Sildojadele küll keegi otseselt õpetanud, aga inspiratsiooni on andnud isikliku suure eeskuju Ain Sarve kompliment, et nende viiuli järgi on hea tantsija. Mõlemad usuvad, et kompliment ja positiivne tagasiside annavad indu, mis aitab edasi õppida ja iseennast analüüsida, et kuidas aina tantsulisemalt mängida.

Sildojad hindavad väga oma eeskujusid ja tunnistavad, et me keegi pole ise ilmatargad, vaid oleme kõik kusagilt kelleltki teiselt õppinud. Rahvamuusikuna on neil vedanud, et on sündinud muusikute perekonda, kuid ei pea seda eeliseks ega eelduseks. Nad hindavad kõrgelt oma õpetajaid ja eeskujusid, alates Õie ja Ain Sarvest, Arne Haasma, Indrek Kalda, Igor Tõnuristi ja Leegajuse pillirühmaga lõpetades, Vaike Sarv, Ingrid Rüütel, kõik EMTA ja VKA õpetajad ning õpilased eluteel. Vaikelt on saadud kaasa filosoofia, mis eeldab, et sa mängides alati tead, kelle järgi sa käesoleva loo õppinud oled. See näitab austust eelnevate loojate ja mängijate vastu, mida nad ka eeskujuna alati teha püüavad ja ka teistelt ootavad.

Üle pika aja tulevad Krista ja Raivo taas festivalile, mängima viiulit ja hiiu kannelt, ning võtavad kaasa oma poja, kes mängib nii saksa- kui ka teppo-tüüpi lõõtspilli.

www.rahvamuusika.ee
www.kannel.ee
eestiviiul.rahvamuusika.ee
folkmusicbaltics.weebly.com